Mul on tõsiseid raskusi raamatukogus või -poes orienteerumisega. Võin nendes tundide viisi ekselda, aeg-ajalt tulemusteta, tühjalt.
Raamatukaaned on nii värvilised, kutsuvad, läbimõeldud- tihtipeale on esikaane tegemisele kulunud rohkem aega, kui sisu tootmisele (vastik sõna, aga selles kontekstis ainulaadne, sest teatud raamatute puhul ei ole tegemist loominguga, vaid tootega).
Hoidun seebikatest ja kirglikest naistele mõeldud romaanidest. Ütlen raamatukogutädile, et enda elu niigi kirev! Meeldivad reaalsed inspireerivad lood- erilised saatused, keerdkäigud, läbimurded, teisitimõtlemised, üle-ja ümbersaamised. Raamatud, mille autorid on laia silmaringiga, mahlase sõnakasutuse ja hea huumorisoonega.
Ma leian, et inimesed, kes ei oska kirjutada ja kellel pole midagi öelda võiksid oma energia mujale panna ja nad ei peaks midagi avaldama. Mis sest, et ühiskondlik surve on nii tugev.
"Ma käisin 10-päevasel eurotripil."
"Sa peaksid sellest raamatu kirjutama!"
Ja juba hakatakse otsima kirjastajaid, kes seda avaldaks.
Lõpetasin paar päeva ühe väga halva raamatuga, mille oleks võinud tegelikult päris hästi kirjutada, kui autoril oleks silmaring, sõnavara ja mingisugused elementaarsed loogika-ja järeldamisoskused. "Fat like me" on kirjutatud uusmeremaalase Tania Roxborough poolt, kes on aktiivne mitmel rindel, samal ajal olles põhikohaga kirjanduse õpetaja. Oma raamatus räägib ta sellest, kui palju on ta elus saavutanud ja kui tunnustatud ta teiste poolt on, kuidas ta telekasse paar korda sattunud.
Põhirõhk siiski tema ülekaalulisusel: kuidas ta pärast rasedust kilosid juurde võttis, nägi rämedat vaeva ja tegi hullult trenni, kuid mis kahjuks oli täiesti kasutu, sest ta ei suutnud õhtul enne magamaminekut liitrist jäätisest või poolest kilost šokolaadist ära öelda.
Ma nõustun, et normaalse kehakaaluga inimesed on veidi ebatolerantsed ülekaaluliste suhtes. Ma võin vahel ka üsna mürgiseid mõtteid mõelda, kui näen ülekaalulisi hilja õhtul burgereid õgimas või kui ülekaaluline ema toidab oma niigi ülekaalulisuse soodumust omavale paariaastasele lapsele McDonaldsi eineid sisse. Mõnede inimeste puhul sa lihtsalt vaatad ja mõtled, et kui nad ennast NÜÜD ja kohe kätte ei võta, siis söövad ennast surnuks.
Tania oli muidu sale, aga pärast emaks saamist lasi ennast käest ära. Oma ülekaalulise tipphetkel oli ta nii paks, et ei suutnud ise endale tampooni sisse panna (seda tegi tema mees! väkk!!), ta tegi vahepeal igasuguseid asju püksi ja söögiisu aina kasvas- sõi nagu vaal ja võttis 85% voodist ära.
Ta siunab ühiskonda, stressirohket tööd, ilma, massimeediat, poemüüjaid, kolleege, lapsi ja abikaasat. Kõik teised on tema probleemides süüdi. Mitte tema ja tema söömisharjumused ja laiskus ja söögisõltuvus. Mulle valmistas pettumuse eelkõige tema suhtumine, pärast esimese lehekülgi muutus ta mulle nii ebameeldivaks ja vastuvõetumaks persooniks, kõrge egolennuga inimene, kes arvab, et maailm keerleb tema ümber. Kõik peaks tema jaoks kohandatud olema. XXXXXL suuruses.
Ootasin vist raamatust seda söögisõltuvuse kirjeldust, tahaks mõista ja aru saada, mis saab, kui sa seda burgerit ei saa, mida sa tunned, missugused on söögisõltuvuse kõrvalnähud...
Autor ikka jätkab viuviuviu, kuidas ja mida poemüüja temast mõtles (kirjeldab lehekülgede viisi kellegi teise peas toimuvat) ja kuidas keegi tuttav on teda peole kutsumata jätnud (tema meelest ülekaalulise tõttu). Ja siis lehekülgede viisi seda, kuidas ta mehele meeldivadki 150-kilosed ja et nende mõlema libiidod on kaalu tõusuga aina proportsionaalselt suurenenud.
Selle asemel, et ennast kätte võtta ja midagi teha, läheb Tania panka ja võtab 10 000 dollarit reisiraha laenuks. Rõõmsalt sõidetakse laenuraha eest Cooki saartele. Seal öeldakse naisele, et ta ei saa hobusega sõita, sest hobuse selgroog ei pea vastu. Ta jääb lennuki tualetti kinni ja siunab ülekaalulisust ebatolereerivat maailma teise suupoolega koogikesi ja saiakesi sisse ahmides.
Jumal tänatud, et see piinarikas olukord leidis mingisuguse lahenduse. Hea, et need mao vähendamise jms operatsioonid olemas on. Muidu poleks see raamat ehk iialgi läbi saanud.
Vanemate, sõprade käest laenatakse kokku 20 000 dollarit ja tehakse operatsioon. Siinkohal tekib küsimus, miks ei võiks ühel nn edukal karjeristist perekonnal 20 000 dollarit vaba raha olla?
Tehakse operatsioon, kaotatakse ülekaal. Kõik teevad vau ja kõik mehed LÕPUKS flirdivad ka Taniaga. Minu meelest on see tegelikult naise elu kõige suurem eesmärk- meeldida kõikidele meestele ja koguaeg teate küll mis pilke saada. Liiga palju selle naise aurust läheb mingisugustele ebaolulistele asjadele ja mõtetele. Kuidagi pealiskaudne. Talle läheb rohkem korda võõraste inimeste ettekujutatavad mõtted ja tunded, kui oma liha ja vere ja ka abikaasa arvamised ja tunded. No edu Taniale!
Issand, kuidas ma klassikokkutulekule lähen ja siis ju kõik näevad, et ma nüüd nii paks olen, mitte ei mõtle selle peale, et ta ei suuda oma lastega ühtegi aktiivset asja kaasa teha oma ülekaalu tõttu ja mees tõenäoliselt kannatab ka naise kaaluprobleemi tõttu.
Igatahes, see oli halb raamat, aga vahel panevad halvad raamatud rohkem mõtlema ja protestima, kui need, mis on hästi kirjutatud ja mille vaated ühtivad sinu vaadetega.
